Alguses oli sõna...

Kunagi ammu aega tagasi, nii umbes 2 aastat tagasi algas see blogi sõnadega, tegelikult ei olnud alguses sõna, alguses oli mõte, selline arglik, enesessesüüviv mõte, millest alles hakkas aremema sõnakuju, esialgu oli see hall-ähmane udukogu ja siis tekkisid täpid ja täppidest said jooned ja alles siis, kui mõtted kuju võtma hakkasid, siis alles tekis Sõna. Selles blogis pidi algselt olema minu magistritöö sünni lugu, aga kuna tuli COVid ja isiklik krahh, siis jäi elu pooleks aastaks pausile. Lõpetasin küll rohkem või vähem edukalt õppekava, jättes uueks aastaks vaid magistritöö ained, siiski tekkis tohutu eneseusu kaotus ja ma polnud sugugi kindel, et ma uuel aastal kooli naasen. Aga aeg andis arutust, kasutasin tekkinud pausi eneseraviks, kandideerisin majast korduvalt välja ja avastasin ikka ja jälle, et minu puuduvad kogemused koos lõpetamata magistriharidusega saavad mulle kogu aega takistuseks. Seega - No nii algab Päkapiku kolmas aasta magistratuuris. Olen elevil, kardan hullupööra, aga kord alustatu tuleb lõpule viia, meeldib see mulle või mitte. Muidu on 5 a ülikoolis raisatuks osutunud ja seda ma ei tahaks Eesti riik ei ole nii rikas, et lubada endale läbikukkumist eripedagoogi õpinguil, meil on tugipersonalist nii kohutavalt puudus. Just selle aasta jooksul tahan kindlustada, et olen pädev ka koolis kaasa rääkimas, seepärast said õppekavasse valitud kooliga seostuvad ained. See blogi saab olema nii enesesesse süüvimise lugu kui magistritöö kirjutamise lugu. Aga kõige rohkem ehk märk mulle endale, et tekstiloome ei ole ilmvõimatu tegevus ja kui ma saan iga nädal kooli sõites oma elu 1 blogipostitusega rikastada, siis järelikult pole ka magistritöö muud kui sõnalise teksti loome, millega ma tulen toime - lause-lause, peatükk-peatüki kaupa